Rõõm Sind näha, oled teretulnud!
Minu nimi on Kädi.
Olen Eesti Pereteraapia koolis pereterapeudi väljaõppes praktiseeriv õpilane. Minu soov on teha head. See tunne kannab mind väga, kuid enim väljendub see koostöös inimestega, kui saan suunata, toetada ja jõustada rõõmutoovama elu poole. Minu töö keskmes on suhetele turvalise ja toetava ruumi loomine, kus saab ausalt ja hinnangutevabalt rääkida raskustest, kuulata üksteist ja paremini edasi liikuda. Sel teekonnal käib minuga kaasas Eesti kogenumate pereterapeut-superviisorite tugi ja abi.
"Õnn ei ole midagi valmisolevat- see tuleneb Sinu enda tegudest."
Dalai-laama
Oled oodatud minu juurde üksi, partneriga või perega, kui soovid tuge suhetes navigeerimisel, keeruliste olukordade lahendamisel ja emotsionaalse heaolu kasvatamisel. Saan aidata leida paremat mõistmist, ühendust ja tasakaalu igapäevaelus.
Saan aidata liikuda suunas, kus SINUL on hea olla ja SIND ümbritsevad toetavad suhted. Me ei saa muuta teisi inimesi, kuid saame olla oma muutustega eeskujuks. Ning muutes iseennast, ei saa ümbitsev jääda samaks.
Pereteraapia on laialt levinud ja Eestis tunnustatud teaduspõhine psühhoteraapia meetod, mis keskendub indiviidi probleemi või mistahes sümptomi puhul peresuhete uurimisele ja muutmisele. Vaatleb inimest kui osa laiemast peresüsteemist. Aitab näha juurdunud mustreid, mis tihtipeale inimest alateadlikult juhivad ja tulenevalt eesmärgist leitakse koos viise, et elu ja suhted lähedastega oleksid rahuldustpakkuvamad ja rõõmutoovamad. Teraapia tulemuseks võib olla näiteks perekonna toimetuleku paranemine, üksteisemõistmise ja emotsionaalse läheduse suurenemine ning jagamine pereliikmete poolt, probleemilahendusoskuste paranemine, muutustega kohanemine jne.
"Midagi ei muutu, kui Sa midagi ei muuda".
Pereteraapia praktika saab olla indiviidile, paarile ja perele toeks kohtades, kust ise ei oska edasi minna. Koos kaardistatakse peresüsteemi ning leitakse võimalusi ja ressursse, kuidas suunda muuta ja vajalikke muutusi ellu tuua. Terapeut ei otsi probleemi põhjustajat ega süüdlast. Fookuses on suhted ja kuidas need mõjutavad inimese elu. Seanss aitab inimesel näha end osana suuremast peresüsteemist, kus kõik indiviidid on teineteisest mõjutatud. Igasugune muutus süsteemis tõstab ärevust ja igaüks otsib viisi, kuidas saavutada tasakaal. Seda saab koostöös kliendiga luua.
suhtlemisprobleemid(konfliktid, distantne suhe)
tööga seotud mured (stress, motivatsioonipuudus, läbipõlemine)
pere- ja paarisuhtekriisid (lahutus, truudusetus)
raskused laste ja teismelistega (konfliktsed suhted, kooliprobleemid, käitumisraskused)
perekonnaelu muutused (lapse sünd, haigus, kärgpere)
traumaatilised kogemused, kaotused ja lein
sõltuvused ja vaimse tervise probleemid (alkohol, ärevus, depressioon)
pere- ja paarisuhete ennetav eesmärk ja tugevdamine (suhtlemis- ja konfliktioskuste omandamine jms)
Pereteraapia tegeleb raskuskohtade ja keeruliste peresuhetega niipalju kui võimalik otse kabinetis. Kohtumine on valdavalt vestluse vormis, kus kõigil pereliikmetel on võimalus avameelselt ennast väljendada ning saada ära kuulatud. Pereterapeut kasutab vajadusel erinevad tehnikaid ja vahendeid, eesmärgiga tuua muutust indiviidi/pere/paari käitumis- ja suhtlemismustritesse, probleemikäsitlusse ning rollijaotusesse. Terapeut loob turvalise, konfidentsiaalse ja hoitud ruumi, kus klient on kuuldud ja mõistetud iseendana.
Kui inimene tunneb, et on raskus, mida soovib jagada inimesega, kes kuulab ja mõistab, siis võib alati alustuseks pöörduda teraapiasse üksinda. Leides koos suuna, kuidas olenevalt vajadusest ja eesmärgist edasi liikuda. Tulenevalt raskuskohast ja ootusest teraapiale kaasatakse vajadusel teisi liikmeid. Kui raskused on paarisuhtes, siis oodatakse kohtumisele mõlemaid partnereid koos. Kui sümptom on lapsel, siis kaasatakse kindlasti lapsevanemad ja tihtipeale õed-vennad samuti. Kui täiskasvanud inimesel on keeruline suhe oma vanematega, siis võib alustada üksinda, hiljem kaasatakse kohtumisele ka vanemad, kui see on vajalik.
Minu teekond Pereteraapia juurde sai alguse Eesti Pereteraapia kooli sissejuhatavalt kursuselt, aastal 2023. Lugesin uuest alustavast kursusest ja teemadest, mida seal käsitletakse. See kõik tundus mulle väga huvitav. Hoidsin seda mõtet peas, et mõelda ja tunda, kas see on midagi mulle. Ma ei suutnud sellest mööda vaadata ja ajaga sai mulle selgeks, et see on midagi, mis peab mu ellu tulema.
Mingisugusest äratuntavast kutsest ja tol ajal elus akuutsest enesearengu suunast tulenevalt, tahtsin iseendast paremini aru saada. Olin juba palju lugenud ja enesega tööd teinud, kuid oli küsimusi, mis jäid ikka vastuseta. Tahtsin paremini aru saada, mismoodi ja kuidas lapsepõlv mind mõjutanud on ja kuidas oma pagasi ja mustritega paremini toimetada ja neid tervendada. Aga mida see kursus minu jaoks avas, oli kõike muud kui ootamatu. Lausa maailmamuutev. Ja seda väga heas mõttes.
Tekkis küsimus, et miks ma varem seda kõike ei teadnud ja juba koolis sellest ei räägitud. Kui palju rohkem selgust ja mõistmist saaksid inimestevahelised suhted, kui vaadata neid läbi lapsepõlve ja peresüsteemi, mis inimesi nii tugevalt kujundavad. Ja kõik see uus info ja taipamised, andsid mulle nii palju vastuseid pikalt vastuseta olnud küsimustele. Nagu pusletükid, mis lõid palju selgema pildi iseendast ja minu valikutest minevikus ja olevikus.
Sellega mu huvi aina kasvas ja see kõik tundus tohutult põnev ja samas nii loogiline. Suurenes uudishimu, mõeldes, et mis kõik veel on mulle teadmata, aga mida ma saaksin teada saada. Ja nii oligi nende mõtete all olemas otsus.
Peale sissejuhatava kursuse lõppu oli jätkuõpe ainus variant edasi minemiseks. Nii ma ka tegin. Ja nüüd olles juba pikemalt sel teekonnal, pole ma kordagi otsust kahetsenud, ning valiksin selle iga kell uuesti. Kogu see teadlikkuse tõus iseenda, oma peresüsteemi ja lapsepõlve mõjutuste kohta, on toonud selgust, tervenemisi ja loonud nii palju paremad suhted minu ellu ja minu ümber. See on olnud ka parasjagu väljakutsuv, iseendale ja oma mustritele otsa vaadata. Kuid mugavustsoonis ei toimu arengut ja toetavad aspektid on selgelt ülekaalus ning selle väärtust ei ületa minu jaoks miski. Seda kasu ei saa üles kaaluda ja olen jätkuvalt toetatud pereteraapia süsteemsest vaatest. Näen, kuidas see selgus, mida see lähenemine toob, on midagi väga võimsat, samas lihtsalt ja loogilist ja ka nii olulist, mis aitaks inimestel luua sedasama selgust oma lähisuhetesse. Ja see ongi see, mis mind nii tugevalt kannab sel teel ja seda väärtust pakkumas.
Teismeiga on aeg, mil noorel kujuneb oma identiteet. See kinnistub kujutlusele ja mina-tunnetusele iseendast, mis on tekkinud lapsepõlve jooksul peegeldusena ümbritsevatelt inimestelt ja eelkõige oma vanematelt. Teismeiga on perele uus arengufaas. Selle muutuse juures võib peresüsteemis tõusta ärevus, kuna mitmed aspektid on muutumas. Noor vajab veidi rohkem iseseisvust, kuid jätkuvalt piire. Peresüsteem peab suurendama paindlikkust, samas säilitades teismelisega kommunikatsiooni ja empaatia.
Vanema-lapse suhe on määrava tähtsusega kujundamaks eluterve enesetunnetuse ja mina-pildiga noort inimest. Lapsepõlv loob selleks turvalise ja kindla vundamendi. Kui nooruk on kogenud emotsionaalselt turvalist seotust vähemalt ühe vanemaga, on see kõige olulisem ja suurem nn ehituskivi positiivse identiteedi kujunemiseks. Tunne, et ma olen nähtud, ma olen piisav, ma saan hakkama, ma olen oluline, toetab noorel positiivse ja enesekindla identiteedi kujunemist.
Emotsionaalselt kohalolev lapse vajadusi, saavutusi märkav ja peegeldav vanem on kui teejuht, näitamaks lapsele oma reageerimisega, milline käitumine, emotsioon, oskus on aktsepteeritud ja milline mitte. Teisalt mittereageerimine loob vastupidist. Tühimikku, kus lapsel kujuneb puudulik enesetunnetus endast ja oma tugevustest, oskustest, väärtuslikkusest. Kahtlused, kas ma olen armastust väärt, kas ma olen oluline, kas ma saan hakkama- on kohad, kus on jäänud puudu vanema märkamisest. Laps ei oska end ise hinnata ja oma mina määratleda, ta on väga sõltuv keskkonna tagasisidest. See tühimik võib hakata täituma ärevusega, kuna ühendus vanemaga on olnud puudulik, mitte järjepidev.
Teismeeas seesama ärevus ja kahtlused iseenda piisavuse ja olulisuse kohta hakkavad mõjutama noore käitumist. Kuuluvus- ning turvatunde jaoks otsitakse viise enda määratlemiseks. Juba baasvajadusena on inimesele oluline kuuluda. Hapra seotuse baasil vanemaga, ei saa noor seda teha perekonnas, otsides omale nn “asenduspere” sõpruskonnas. Puuduv turvaline seotus vanemaga on nüüd midagi, mis asendatakse kuulumisega sõpruskonda ja toimub ka edaspidine enesemääratlus ja oma-mina kujunemine läbi selle. See ühendus eakaaslastega on teismelise jaoks määrava tähtsusega. See on iseenesest ka väga oluline arenguetapp, valmistades noort ette täiskasvanueluks. See on vajalik ka juhul kui on vanemaga turvaline suhe olemas. Õpitakse sotsiaalseid oskusi ja liigutakse kogemuste ja tunnetuste alusel tasapisi edasi üha kindlama enesetaju oma mina kujundamise poole.
Emotsionaalne ühendus ja kontakt oma perekonnaga on teismelisele jätkuvalt oluline, kuid tundest, et teda ei mõisteta ja ta ei sobi sellisena nagu ta on, hakkavad tekkima ebameeldivad negatiivsed tunded- nt ärevus ja psüühiline valu (emotsionaalne pinge)- millele otsitakse asendust ja mille eest tahetakse põgeneda. Oskamatusest oma emotsioone reguleerida, tahab aju neid vältida, kogedes neid kui midagi väga ebamugavat ja ohtlikku.
See on koht, kus võivad kujuneda välja patoloogilised (tervist kahjustavad) sõltuvused, eesmärgiga vältida ebameeldivaid või negatiivseid emotsioone ja neist tekkivaid seisundeid. Tahe vabaneda oma tunnetest, kogeda kiiret naudingut ja heaolu, et kaitsta end igasuguse psüühilise valu eest.
Kõige iseloomulikumad sõltuvused noorukieas on aga kahjuks endiselt alkoholi- ja narkosõltuvused. Lisandunud on ka nutisõltuvus (arvutimängud, sotsiaalmeedia), mis omakorda soodustab isoleeritust ja sellega kaasneda võivat depressiooni. Toimetulekumehhanismina ka emotsionaalne söömine kui kohese hea tunde tekitaja.
Kõige selle taga ei saa üle ega ümber keskonnast, millest laps on ümbritsetud ja kus ta kasvab, ehk ikka ja jälle perekond. Peredünaamikal on suur roll sõltuvuse tekkes ja ravis.
Noor vajab empaatiat ja piire. Kohad, kus peresüsteem on uue arengufaasiga jätkuvalt rigiidne, teisalt vajades muutust ja optimaalsemaid piire, kannavad endas ärevust. Peresüsteemid tahavad hoida tasakaalu, eesmärgiga toimida viisil, mis on harjumuspärane ja perele tuttav. Kuid teismelisega pere vajab muutusi. Selle vastupanu korral ohverdab end tihtipeale peresüsteemi kõige haavatavam liige, et hoida näilist tasakaalu. Selle ohverdusena võib kujuneda sümptom, mis võibki esineda käitumise muutuses, isoleerituses, haigusena, õpiraskustena või muul mitmel erineval viisil.
Kui vanem ei ole teadlik sellest, kuidas luua kontakti raskustes noorega, kes on eemaolev ja kinnine, siis on frustatsioon tihe reaktsioon olukorrale. Kõrge ärevuse korral on emotsionaalne keskus aktiveeritud ja kognitiivne keskus tagaplaanil. See tähendab, et inimene käitub kõrgendatud emotsionaalsusest ja ärevusest esmalt reageerides ja hiljem emotsiooni rahunedes suudab ratsionaalselt mõelda, kas ja kuidas oleks võinud käituda ja vastata. Noor aga just vajab rahulikku ja kohaolu pakkuvat vanemat, mitte vanemat, kes süüdistab, annab hinnanguid ja teeb märkusi, mis viivad suhteid veelgi kaugemaks.
Riskikäitumist väljendav noor paneb vanema muretsema ja tihtipeale käituma viisil eesmärgiga lõpetada kahjustav tegevus. Seades karmimaid piire, mille korral juba kaugenenud noor väljendab veelgi enam trotslikku suhtumist ja käitumist, vastates nii vanema kontrollile. Selles tsüklis, kus mõlemad pooled on vastastikmõjus, on paratamatult lihtne jääda kinni oma vaatenurka ja teist mitte mõista. Ajendatuna vihast ja ärevusest teha veelgi enam seda, mida kumbki pool on harjunud tegema. Nooruk veelgi vähem kuulama, piire jälgima ja rohkem valima riskikäituvate noorte seltskonna. Vanem seepeale süüdistama ja aina rohkem kontrollima. See aga katkestab emotsionaalsed suhted täielikult.
Siin saab aidata noort ja perekonda pereteraapia, kus igaüks räägib iseenda eest, oma kogemusest, oma häälega. Tõenäoline, et noorel on raske end avada ja väljendada, ka see on protsess, kus turvaline ja hinnangutevaba ruum saab luua selleks aluse. Eesmärgiga tuua esile kõige selle kaugenemise all oleva hoolimise ja perekonna ühtusustundevajaduse. Sest et tegelikult vajab nii noor, kui vanem, et teda mõistetaks ja kuuldaks. Turvalised ja emotsionaalselt lähedased suhted perekonnas, loovad noorele ka kindlama ja elutervema tuleviku.
Võtan kliente vastu oma kabinetis Tallinna kesklinnas, Pärnu mnt 102c/Jalgpalli 1 (parkimine tasuta)
Individuaal-/paari-/perenõustamine
60 min- 50€
90 min- 75€.
Kohtumine on konfidentsiaalne.
E-mail: koosmeelsus@gmail.com
Kui Sa ei saa tulla kokkulepitud kohtumisele
Vastastikuse aja austamise põhimõttest lähtuvalt saab kohtumise tasuta tühistada kuni 24 tundi enne kokkulepitud aega, hiljem tehtud tühistamise korral palun tasuda 50% teenuse maksumusest. Kohtumisele mitte ilmumise korral kuulub tasumisele kogu teenuse hind. Kirja pandud aeg kinnitab sellega nõusolekut.