Perekond, teismelise identiteet ja riskikäitumine- kuidas   on need seotud?

Teismeiga on aeg, mil noorel kujuneb oma identiteet. See kinnistub kujutlusele ja mina-tunnetusele iseendast, mis on tekkinud lapsepõlve jooksul peegeldusena ümbritsevatelt inimestelt ja eelkõige oma vanematelt. Teismeiga on perele uus arengufaas. Selle muutuse juures võib peresüsteemis tõusta ärevus, kuna mitmed aspektid on muutumas. Noor vajab veidi rohkem iseseisvust, kuid jätkuvalt piire. Peresüsteem peab suurendama paindlikkust, samas säilitades teismelisega kommunikatsiooni ja empaatia. 

Vanema-lapse suhe on määrava tähtsusega kujundamaks eluterve enesetunnetuse ja mina-pildiga noort inimest. Lapsepõlv loob selleks turvalise ja kindla vundamendi. Kui nooruk on kogenud emotsionaalselt turvalist seotust vähemalt ühe vanemaga, on see kõige olulisem ja suurem nn ehituskivi positiivse identiteedi kujunemiseks. Tunne, et ma olen nähtud, ma olen piisav, ma saan hakkama, ma olen oluline, toetab noorel positiivse ja enesekindla identiteedi kujunemist. 

Emotsionaalselt kohalolev lapse vajadusi, saavutusi märkav ja peegeldav vanem on kui teejuht, näitamaks lapsele oma reageerimisega, milline käitumine, emotsioon, oskus on aktsepteeritud ja milline mitte. Teisalt mittereageerimine loob vastupidist. Tühimikku, kus lapsel kujuneb puudulik enesetunnetus endast ja oma tugevustest, oskustest, väärtuslikkusest. Kahtlused, kas ma olen armastust väärt, kas ma olen oluline, kas ma saan hakkama- on kohad, kus on jäänud puudu vanema märkamisest. Laps ei oska end ise hinnata ja oma mina määratleda, ta on väga sõltuv keskkonna tagasisidest. See tühimik võib hakata täituma ärevusega, kuna ühendus vanemaga on olnud puudulik, mitte järjepidev. 

Teismeeas seesama ärevus ja kahtlused iseenda piisavuse ja olulisuse kohta hakkavad mõjutama noore käitumist. Kuuluvus- ning turvatunde jaoks otsitakse viise enda määratlemiseks. Juba baasvajadusena on inimesele oluline kuuluda. Hapra seotuse baasil vanemaga, ei saa noor seda teha perekonnas, otsides omale nn “asenduspere” sõpruskonnas. Puuduv turvaline seotus vanemaga on nüüd midagi, mis asendatakse kuulumisega sõpruskonda ja toimub ka edaspidine enesemääratlus ja oma-mina kujunemine läbi selle. See ühendus eakaaslastega on teismelise jaoks määrava tähtsusega. See on iseenesest ka väga oluline arenguetapp, valmistades noort ette täiskasvanueluks. See on vajalik ka juhul kui on vanemaga turvaline suhe olemas. Õpitakse sotsiaalseid oskusi ja liigutakse kogemuste ja tunnetuste alusel tasapisi edasi üha kindlama enesetaju oma mina kujundamise poole.

Emotsionaalne ühendus ja kontakt oma perekonnaga on teismelisele jätkuvalt oluline, kuid tundest, et teda ei mõisteta ja ta ei sobi sellisena nagu ta on, hakkavad tekkima ebameeldivad negatiivsed tunded- nt ärevus ja psüühiline valu (emotsionaalne pinge)- millele otsitakse asendust ja mille eest tahetakse põgeneda. Oskamatusest oma emotsioone reguleerida, tahab aju neid vältida, kogedes neid kui midagi väga ebamugavat ja ohtlikku. 

See on koht, kus võivad kujuneda välja patoloogilised (tervist kahjustavad) sõltuvused, eesmärgiga vältida ebameeldivaid või negatiivseid emotsioone ja neist tekkivaid seisundeid. Tahe vabaneda oma tunnetest, kogeda kiiret naudingut ja heaolu, et kaitsta end igasuguse psüühilise valu eest.

Kõige iseloomulikumad sõltuvused noorukieas on aga kahjuks endiselt alkoholi- ja narkosõltuvused. Lisandunud on ka nutisõltuvus (arvutimängud, sotsiaalmeedia), mis omakorda soodustab isoleeritust ja sellega kaasneda võivat depressiooni. Toimetulekumehhanismina ka emotsionaalne söömine kui kohese hea tunde tekitaja.

Kõige selle taga ei saa üle ega ümber keskonnast, millest laps on ümbritsetud ja kus ta kasvab, ehk ikka ja jälle perekond. Peredünaamikal on suur roll sõltuvuse tekkes ja ravis.

Noor vajab empaatiat ja piire. Kohad, kus peresüsteem on uue arengufaasiga jätkuvalt rigiidne, teisalt vajades muutust ja optimaalsemaid piire, kannavad endas ärevust. Peresüsteemid tahavad hoida tasakaalu, eesmärgiga toimida viisil, mis on harjumuspärane ja perele tuttav. Kuid teismelisega pere vajab muutusi. Selle vastupanu korral ohverdab end tihtipeale peresüsteemi kõige haavatavam liige, et hoida näilist tasakaalu. Selle ohverdusena võib kujuneda sümptom, mis võibki esineda käitumise muutuses, isoleerituses, haigusena, õpiraskustena või muul mitmel erineval viisil. 

Kui vanem ei ole teadlik sellest, kuidas luua kontakti raskustes noorega, kes on eemaolev ja kinnine, siis on frustatsioon tihe reaktsioon olukorrale.  Kõrge ärevuse korral on emotsionaalne keskus aktiveeritud ja kognitiivne keskus tagaplaanil. See tähendab, et inimene käitub kõrgendatud emotsionaalsusest ja ärevusest esmalt reageerides ja hiljem emotsiooni rahunedes suudab ratsionaalselt mõelda, kas ja kuidas oleks võinud käituda ja vastata. Noor aga just vajab rahulikku ja kohaolu pakkuvat vanemat, mitte vanemat, kes süüdistab, annab hinnanguid ja teeb märkusi, mis viivad suhteid veelgi kaugemaks. 

Riskikäitumist väljendav noor paneb vanema muretsema ja tihtipeale käituma viisil eesmärgiga lõpetada kahjustav tegevus. Seades karmimaid piire, mille korral juba kaugenenud noor väljendab veelgi enam trotslikku suhtumist ja käitumist, vastates nii vanema kontrollile. Selles tsüklis, kus mõlemad pooled on vastastikmõjus, on paratamatult lihtne jääda kinni oma vaatenurka ja teist mitte mõista. Ajendatuna vihast ja ärevusest teha veelgi enam seda, mida kumbki pool on harjunud tegema. Nooruk veelgi vähem kuulama, piire jälgima ja rohkem valima riskikäituvate noorte seltskonna. Vanem seepeale süüdistama ja aina rohkem kontrollima. See aga katkestab emotsionaalsed suhted täielikult. 

Siin saab aidata noort ja perekonda pereteraapia, kus igaüks räägib iseenda eest, oma kogemusest, oma häälega. Tõenäoline, et noorel on raske end avada ja väljendada, ka see on protsess, kus turvaline ja hinnangutevaba ruum saab luua selleks aluse. Eesmärgiga tuua esile kõige selle kaugenemise all oleva hoolimise ja perekonna ühtusustundevajaduse. Sest et tegelikult vajab nii noor, kui vanem, et teda mõistetaks ja kuuldaks. Turvalised ja emotsionaalselt lähedased suhted perekonnas, loovad noorele ka kindlama ja elutervema tuleviku.